Stanley Meyer vesiniku vesikütuse HHO pihustid HHO komplekt HHO gaasi videod

Kirjeldus Kütuseelement jagas vee väidetavalt oma komponentideks, vesinikuks ja hapnikuks. Seejärel põletati vesinikgaas energia saamiseks - protsess, mis taastas veemolekulid. Meyeri sõnul nõudis seade elektrolüüsi läbiviimiseks vähem energiat kui tavapärase teaduse järgi ennustatud või mõõdetud minimaalne energiavajadus. Toimemehhanism hõlmas väidetavalt "Browni gaasi", oksühüdrogeeni segu suhtega 2: 1, sama koostisega kui vedel vesi; mis siis seguneks välisõhuga (lämmastik, hapnik, süsinikdioksiid, süsinikmonooksiid, metaan, klorofluorosüsivesinikud, vabad radikaalid / elektronid, kiirgus, muu hulgas). Kui seade töötaks vastavalt määratlusele, rikuks see nii termodünaamika esimest kui teist seadust, võimaldades töötada igiliikurina. Allikas: vaba entsüklopeedia Wikipedia

Kogu oma patentide vältel^[4][5][6] Meyer kasutas termineid "kütuseelement" või "veekütuseelement", et osutada oma seadme osale, milles elekter juhitakse läbi vee vesiniku ja hapniku tootmiseks. Meyeri termini kasutamine selles tähenduses on vastuolus selle tavapärase tähendusega teaduses ja ehituses, kus selliseid rakke nimetatakse tavapäraselt "elektrolüütilised rakud".^[7] Lisaks on mõiste "kütuseelement"on tavaliselt reserveeritud rakkudele, mis toodavad kemikaalist elektrit redoksreaktsioon,^[8][9][10] arvestades, et Meyer kütuseelement tarbis elektrit, nagu on näidatud tema patentides ja paremal kujutatud vooluringis. Meyer kirjeldab 1990. aasta patendis "veekütuseelementide komplekti" kasutamist ja portreteerib mõnda oma "kütuseelemendi veekondensaatori" pilti. Vastavalt patendile tähistab antud juhul "... mõiste" kütuseelement "ühte leiutise üksust, mis sisaldab veekondensaatorielementi ... mis toodab kütusegaasi vastavalt leiutise meetodile."

Meedia kajastamine

Ohio telejaama uudistearuandes demonstreeris Meyer luitekäru, mille väitis, et tema veekütuseelemendist sai jõudu. Tema hinnangul kulus Los Angelesest New Yorki sõitmiseks vaid 22 USA galloni (83 liitrit) vett.^[11] Lisaks väitis Meyer, et on süüteküünlad asendanud "pihustitega", mis sisestasid mootori silindritesse vesiniku / hapniku segu. Vesi allutati elektrilisele resonantsile, mis lahutas selle aatomkompositsioonist. Veekütuseelement jagaks vee vesinikuks ja hapnikugaasiks, mis seejärel netoenergia tootmiseks põletatakse tavapärases sisepõlemismootoris tagasi veeauruks.^[3]

Philip Ball, kirjutades akadeemilises ajakirjas loodus, iseloomustas Meyeri väiteid pseudoteadusena, märkides, et "Meyeri auto tööpõhimõte ei ole lihtne kindlaks teha, välja arvatud see, et see hõlmas kütuseelementi, mis suutis vett jagada vähem energiat kasutades, kui elementide rekombineerimisel eraldus ... Pseudoteaduse vastased ristisõdijad saavad möllata ja möllata nii palju kui neile meeldib, kuid lõpuks võivad nad sama hästi aktsepteerida, et müüt veest kui kütusest ei kao kunagi. "^[2]

Siiani pole teaduskirjanduses avaldatud Meyer'i seadmete eelretsenseeritud uuringuid. Artikkel ajakirjas loodus kirjeldas Meyeri väiteid veel ühe müütina "vesi kui kütus".^[2]

Kohtuasi 

1996. aastal kaebasid Meyeri kaks investorit kohtusse, kellele ta oli müünud ​​esindused, pakkudes õigust tegeleda veekütuseelementide tehnoloogiaga. Tema auto pidi üle vaatama eksperdi tunnistaja Michael Laughton, Londoni ülikooli kuninganna Mary elektrotehnika professor ja Kuningliku inseneriakadeemia stipendiaat. Meyer tegi aga eksamipäevadel selle, mida professor Laughton pidas "labaseks vabanduseks" ega lasknud testi jätkata.^[3]Meyeri sõnul oli see tehnoloogia patenteerimisel ja patendiameti, energeetikaministeeriumi ja sõjaväe uurimisel.^{[volituses vaja]} Tema "veekütuseelementi" uurisid hiljem kolm asjatundjat^[kes?] kohtus, kes leidis, et raku suhtes ei olnud üldse midagi revolutsioonilist ja et see kasutas lihtsalt tavalist elektrolüüsi. Kohus leidis, et Meyer pani toime "raske ja koleda pettuse" ning kohustas teda kahele investorile tagasi maksma nende 25,000 XNUMX dollarit.^[3]

Meyeri surm

Stanley Meyer suri ootamatult 20. märtsil 1998 pärast sööki restoranis. Tema vend väitis, et kohtumisel kahe Belgia investoriga ühes restoranis jooksis Meyer ootamatult õue, öeldes: "Nad mürgitasid mind".^[1] Pärast uurimist läks Grove City politsei koos Franklini maakonna koroneri aruandega, mis leidis, et kõrge vererõhuga Meyer suri aju aneurüsmi.^[1] Mõned Meyeri toetajad usuvad, et ta mõrvati oma leiutiste mahasurumiseks.^[1][2][12]

Tagajärg

Meyeri patendid on aegunud. Tema leiutised on nüüd üldkasutatavad ja kõigile kättesaadavad ilma piiranguteta ja litsentsitasudeta.^[13] Ükski mootori- ega sõidukitootja pole Meyeri töid ühendanud.^[14][15]

^[5]